Kui ettevõttel läheb hästi, on suvepäevad, jõulupidu ja muud ühised sündmused sageli loomulik osa aastaplaanist. Eelarve kinnitatakse, korraldajad asuvad tööle ning järgmise aasta sündmuste kuupäevad pannakse kalendrisse. Kui aga majanduslik olukord halveneb, vaadatakse needsamad ettevõtmised hoopis teise pilguga üle. Nüüd tuleb põhjendada, miks neid üldse vaja on.
Siin tekib üks vastuolu. Kui raha jääb vähemaks, ei pruugi esimesena kaduda need tegevused, millest on kõige vähem kasu. Sageli satuvad löögi alla hoopis need, mille kasulikkust on kõige keerulisem selgitada. Need ei ole sugugi üks ja sama asi.
Suvepäevade korraldamise hind on teada: on olemas eelarve, pakkumised ja arved. Kui sündmus ära jätta, on kokkuhoitav summa kohe näha. Hoopis raskem on hinnata seda, mida annab inimestele võimalus kohtuda kolleegidega, kellega nad igapäevatöös kokku ei puutu, või tähistada ühiselt mõne pingelise tööperioodi lõppu.
Ettevõttes on palju sellist, mille mõju ei ole kohe näha. Usaldus inimeste vahel, koostöö eri meeskondade vahel ja tunne, et sinu tööd märgatakse, kujunevad aja jooksul. Nende hoidmine nõuab tähelepanu ka siis, kui tulemusi ei ole võimalik täpselt mõõta.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kui otsustamisel lähtutakse peamiselt sellest, millise kulurea saab kõige lihtsamini maha tõmmata, jääb küsimata, mida see otsus pikemas plaanis kaasa toob.
Võtame näiteks ettevõtte kus töötab 200 inimest. Suvepäevadele tuleb neist 110. Sündmus õnnestub, osalejad on rahul ja järgmiseks aastaks pannakse kuupäev kalendrisse. Keegi ei küsi, miks 90 inimest tulemata jäi.
Aasta hiljem on majanduslik olukord keerulisem. Nüüd nähakse samas numbris probleemi: peaaegu pool töötajatet ei käinudki kohal. Kas sellise osaluse juures on mõistlik suvepäevadele raha kulutada?
Number on sama, muutunud on vajadus kulutust põhjendada.
Aga mida me nende 90 inimese kohta tegelikult teame? Kas nad jäid tulemata seetõttu, et aeg või programm ei sobinud, nad ei soovinud oma vaba aega töökaaslastega veeta või oli selleks mõni muu põhjus? Ilma seda uurimata saame teha vaid oletusi.
Ka 110 osaleja rahulolu ei anna veel vastust küsimusele, mida sündmus ettevõttele ja inimestele andis. Kas eri osakondade töötajad õppisid üksteist paremini tundma? Kas inimesed tundsid, et nende panust märgati? Või oli lihtsalt üks tore päev, mille järel jätkus kõik vanaviisi?
Siin peitubki probleem. Kui ettevõte ei ole varem läbi mõelnud, mida ta ühiste sündmustega saavutada soovib, on keerulisel ajal raske otsustada, millest loobuda. Nii võidakse headel aegadel kulutada raha harjumusest ja halbadel aegadel kärpida tegevusi, mille tegelikku väärtust ei ole kunagi välja selgitatud.
Peamine küsimus ei ole ju, kui palju raha kokku hoitakse, sama oluline on mõista, millest inimesed ja ettevõte selle otsuse tõttu ilma jäävad.
Ühes ettevõttes on ühine sündmus oluline, sest eri asukohtades töötavad inimesed kohtuvad harva. Teises soovitakse pärast pingelist tööperioodi ühiselt saavutatut tähistada. Kolmandas on vaja parandada meeskondadevahelist koostööd. Need on erinevad vajadused, mille toetamiseks ei pruugi sobida üks ja sama lahendus.
Kui eelarvet tuleb vähendada, tasubki alustada sellest, mida soovitakse alles hoida. Kas oluline on inimeste kokkusaamine, tehtud töö tunnustamine või võimalus ühiselt aega veeta? Mõnel juhul saab sama eesmärki täita väiksema ettevõtmisega, teisel juhul tähendaks suure sündmuse ärajätmine loobumist millestki, mida ei ole lihtne asendada.
Juhtide ja meeskondadega töötades olen näinud, et inimesed mäletavad sündmuse ärajätmisest kauem seda, kuidas sellest teada anti, kui sündmust ennast. Selgitatud otsus hoiab usaldust, vaikides tehtud kärbe kahandab seda.
Sama kehtib ka ettevõtte muude tegevuste kohta, koolitused ja meeskondade arendamine võivad kärbete hulka sattuda just seetõttu, et nende kasulikkust on keerulisem numbritega näidata. See ei tähenda, et need oleksid alati vajalikud, kuid nende väärtust ei saa hinnata üksnes maksumuse põhjal.
Kui sündmuse väärtust hakatakse hindama alles siis, kui selle eelarve eest tuleb võidelda, on väärtuse üle arutamisega hiljaks jäädud.
Kindlasti ei ole raha olemasolu veel põhjus seda kulutada ja raha puudumine ei vabasta vastutusest mõelda, mida inimesed ja organisatsioon vajavad.
Suvepäevad, firmapeod ja töötajate kingitused on hea võimalus meeskonda väärtustada, kuid juristid tuletavad meelde – tööandja peab ka peol järgima tööõiguse ja andmekaitse reegleid. Vastasel juhul võib rõõmsalt planeeritud pidu lõppeda töövaidluse või andmekaitsekaebusega.
Jõulupeod, suvepäevad ja töötajate kingitused on hea võimalus meeskonda väärtustada, kuid juristid tuletavad meelde – tööandja peab ka peol järgima tööõiguse ja andmekaitse reegleid. Vastasel juhul võib süütu pidu lõppeda töövaidluse või andmekaitsekaebusega.
Paljude valdkondade ettevõtetel on majanduslikult raske. Lähenevad jõulud on pannud paljud ettevõtete juhid mõtlema, kas töötajate jõulupidu üldse tasubki korraldada.
Töötajate meelespidamine ja tunnustamine ei tohiks juhile meelde tulla vaid detsembris, kui jõulutuled särama löövad ja kuusk kontorinurka tuuakse. Hoolida ei saa kampaania korras või loetud päevadel aastas.
Suur osa juhi ajast kulub endiselt administratiivsetele tegevustele – puhkuste kooskõlastamisele e-kirjades, töögraafikute koostamisele Excelis ja meeskonda puudutavate andmete küsimisele personalitöötajalt. Samas on juht ettevõtte üks kallimaid ressursse, kellelt oodatakse eelkõige inimeste juhtimist ja äri arendamist.