Aeg-ajalt kuulen juhtidega vesteldes, et personalijuhid ei ole piisavalt strateegilised, et ärijuhid ja tippjuhid neid võrdväärsete partneritena võtaksid. Personalijuhid ise aga tunnevad, et teised juhid ei kaasa neid piisavalt ning peavad pigem töötajatega seotud küsimustega tegelejaiks. Milles seisneb juhi ja personalijuhi partnerlus?