“Ma pole rassist, aga …” – arutelu kutsub märkama varjatud eristamist töökeskkonnas

Eestis on naiste ja meeste ettevõtlusvõimalused seaduslikult võrdsed, kuid hirmud, enesekindluse puudus ja stereotüübid hoiavad paljusid naisi tagasi. Mida teha, et seda peidetud potentsiaali rohkem rakendada?

Mitmekesisus ja kaasatus on tänaseks iga endast lugupidava organisatsiooni strateegias. Kuid personalijuhid ütlevad otse: väärtuste kirjapanekust üksi ei piisa. Kui soovid päriselt mitmekesist meeskonda, pead ka vastavalt tegutsema.

Mida mitmekülgsem on meeskonnaliikmete kultuuriruum, vanus, kogemused ja omadused, seda põnevamaid plaane ja ideid seal tiimis sünnib. Samas võib meeskonna mitmekülgsus tekitada ka sallimatust ja lahkarvamusi ning seetõttu on tähtis sel teemal harida nii juhte kui ka töötajaid.

Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.

Ettevõtete tiimiüritused liiguvad järjest kaugemale klassikalisest seminaripäevast, kus hommikust õhtuni täidetud ajakava jätab inimestele vähe ruumi omavaheliseks suhtluseks. Saates “Lõunapaus” räägitakse, miks otsivad ettevõtted üha enam paikasid, kus keskkond ise aitaks inimesed töörežiimist välja tuua ning looks võimaluse rahulikumaks ja sisulisemaks koosolemiseks.