SUUR KOONDLUGU | Kui süsteemid kukuvad ja juhid kaovad: personalijuhtide kriisiküsitlus paljastab valusad piirid ja karmid õppetunnid
Viimase aja kriisid on näidanud, et paberile kirjutatud kriisiplaanid ei maksa reaalses ohuolukorras suurt midagi. Kui kaob elekter, side või juhtkond, loeb vaid see, kui hästi on inimesed ette valmistatud ja millised on kokkulepitud reeglid.
Kas Sinu organisatsioon suudaks toimida maailmas, kus digitaalne elukorraldus lakkab hetkega eksisteerimast? Personaliuudiste kevadisest uuringust koorub välja Eesti tipporganisatsioonide karm ja põnev reaalsus: kui elutähtsa taristu hoidjad on kriisis valmis üle minema mehaanilisele käsitsitööle, siis suure osa teenindus- ja erasektori äri lihtsalt seiskuks ning töötajad saadetaks koju.
Eesti personalijuhid on lõhestunud küsimuses, kas kriisidest tuleks töötajatega rääkida juba enne nende puhkemist või alles siis, kui olukord on käes. Kui ühed usuvad, et varajane selgitamine vähendab paanikat, siis teised hoiatavad, et hüpoteetiliste ohtude esiletoomine võib töötajates hoopis ärevust kasvatada.
Ründedrooni ohuteavitus, elektrikatkestus, küberrünnak, tõrge tarneahelas ... Kas kriisiks valmistumine ja sellest rääkimine peab toimuma enne kriisi või tuleks ärevuse tekitamist töökohal vältida, sel teemal rääkis Eesti Raudtee juhistest firma personalijuht Merike Jaamul.
Ettevõtete tiimiüritused liiguvad järjest kaugemale klassikalisest seminaripäevast, kus hommikust õhtuni täidetud ajakava jätab inimestele vähe ruumi omavaheliseks suhtluseks. Saates “Lõunapaus” räägitakse, miks otsivad ettevõtted üha enam paikasid, kus keskkond ise aitaks inimesed töörežiimist välja tuua ning looks võimaluse rahulikumaks ja sisulisemaks koosolemiseks.