Kevadel valmivas Arenguseire Keskus raportis tuuakse välja peamised trendid ja võimalikud stsenaariumid olukorras, kus tööealine elanikkond väheneb, tööelu pikeneb ning vanemaealiste oskuste pidev uuendamine muutub üha olulisemaks.
Ligi veerand Eesti elanikest õpib juba töö kõrvalt, kuid suur osa jääb endiselt kõrvale. Tööelu muutused sunnivad üha rohkem inimesi oskusi uuendama – küsimus on, kes suudab sellega kaasa tulla.
Inimese üldine psühholoogiline toimevõimekus on maksimaalne vanuses 55–60 eluaastat.
Inimese üldine psühholoogiline võimekus saavutab tipu alles 55.–60. eluaastates. Hulk võtmeomadusi, sh emotsionaalne stabiilsus ja kohusetundlikkus, paraneb isegi 70.–80. eluaastani, näitas Lääne-Austraalia Ülikooli teadlaste ulatuslik analüüs.
Mis oleks, kui panustaks hõbemajandusele? Vanad inimesed on lojaalsed töötajad ja head kliendid, kui neil seda olla lastakse, kirjutab Aune Past arvamuskonkursile “Edukas Eesti” saadetud võistlustöös.
Eestis on tuhandeid inimesi, kes tahaksid töötada, kuid kelle tervis seab neile teatud piirid. Sageli jäävad nad tööturult kõrvale mitte oskuste puudumise, vaid tööandjate eelarvamuste või hirmude tõttu. Kuidas ületada see nähtamatu barjäär, räägib Swedbanki personali- ja haldusdivisjoni mitmekesisuse valdkonna juht Terje Sosi.
Ettevõtete tiimiüritused liiguvad järjest kaugemale klassikalisest seminaripäevast, kus hommikust õhtuni täidetud ajakava jätab inimestele vähe ruumi omavaheliseks suhtluseks. Saates “Lõunapaus” räägitakse, miks otsivad ettevõtted üha enam paikasid, kus keskkond ise aitaks inimesed töörežiimist välja tuua ning looks võimaluse rahulikumaks ja sisulisemaks koosolemiseks.