Eksimine on inimlik, kuid miks reageeritakse töökohtadel vigadele tihti üle ja keskendutakse hukkamõistule? Kui juht ja meeskond suudavad vigadest õppida, luuakse töökeskkond, mis soodustab innovatsiooni ja koostöövalmidust. Kas olete valmis loobuma süüdlaste otsimisest ja looma hoopis kultuuri, kus vead muutuvad väärtuslikeks õppetundideks?
Oleme vist kõik kuulnud tarkusetera, et eksimine on inimlik, aga kui paljud on vigu tehes päriselt kogenud inimlikkust ja empaatiat? Enamasti saame ülevõimendatud reaktsioonide ja pahameele osaliseks, kuuleme üldistusi, „konstruktiivset kriitikat“ ja vahel lausa süüdistusi: „Ise pidid ju kogemustega olema ja keerad nüüd sellise jama kokku?! Ma ju rääkisin sulle kolm korda, kas sulle tõesti meelde ei jää ... Tänu sinule on nüüd KÕIK ikka puhta pekkis!!!“
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ettevõtte väärtused ei peaks olema midagi sellist, mis ripuvad kenasti kujundatud plakatil kontori seinal ning millest tööle rutates mööda kõnnitakse, vaid sõnad, mis päriselt kannavad ning millest lähtutakse igapäevaseid otsuseid tehes. Sama lugu on tiimisündmusega – need saavad olla strateegiliseks tööriistaks organisatsioonikultuuri kujundamisel, mitte järjekordsed üritused, mille järele personalijuhi kalendris “tehtud” saab märkida.